Vähemas peitub vaikne ilu.
Mitte sellist minimalismi, mis on performatiivne või Instagrami jaoks kureeritud, vaid sellist, mis on isiklik ja mida me igapäevaelus tunneme. Sellist minimalismi olen ma hakanud kõige rohkem hindama.
Me kõik kanname igapäevaelus kaasas nii palju esemeid ja nendega kaasneb nende meelespidamise vaimne raskus. Kas ma pakkisin oma rahakoti? Kuhu ma oma telefoni jätsin? Kus on mu võtmed? Kas ma olen midagi unustanud? Neid pisikesi pidevaid kontrolle harva teadvustatakse, aga need kuhjuvad. Need varastavad meie kohalolekut ja hoiavad meid hetkest peale veidi hajevil.
HyperRingis räägime tihti sellest, mida tegelikult tähendab tunda end "vaimselt valmis" – mitte produktiivsuse häkkimise või hüperoptimiseerimise mõttes, vaid maandatud viisil. See on see peen enesekindlus, mida tunned, kui astud uksest välja ja mõistad, et pole midagi muud haarata, pole midagi muud meeles pidada. Sõrmus on juba käes, kõik on kaetud. See on see hinnaline meelerahu.
Olen avastanud, et isegi ühe sellise väikese hõõrdumise kõrvaldamine avaldab ebaproportsionaalselt suurt mõju. Kui kannad vähem füüsiliselt, kannad vähem ka vaimselt. Ja selles ruumis kulgeb su päev teistmoodi. Su mõtted on selgemad ja isegi su enda liigutused on kergemad.
Seepärast usun ma nii kindlalt HyperRingi filosoofiasse. Pealiskaudselt seisneb see rahakoti või telefoni puudumises maksmiseks. Aga sügaval peitub see emotsionaalses nihkes, mis toimub siis, kui veel üks asi meelest läheb. See puudutab vabadust, mis elab mugavuse teisel pool.
Minimalism ei tähenda oma elu paljaks tegemist. See seisneb selle eemaldamises, mis sind ei teeni, et see, mis alles jääb, saaks selgemini särada.
See ongi ühe asja vähema ilu. Asi pole ainult kerguses su kätes. See on kerguses su meeles.