Inimesed on tihti üllatunud, kui kuulevad, et alustasin oma karjääri Wall Streetil. Nad eeldavad, et olen alati olnud tehnoloogia-, moe- või tootevaldkonnas – millegi loomingulisemaga. Aga ei, ma alustasin finantsvaldkonnas aktsiateadlasena ja seejärel vanemanalüütikuna ning see oli esimene töökoht enne HyperRingi.
Olin selles hea. Ja mõnes mõttes ma armastasin seda. See on maailm, mis premeerib sooritust, ja mina olen inimene, kellele meeldib esineda. Sa õpid kiiresti, mõtled kiiresti, liigud kiiresti. Ja tehingute lõpuleviimise jälgimises ja oma analüütiliste võimete kasutamises aktsiahindade liikumise ennustamiseks on midagi kummaliselt rahuldustpakkuvat.
Aga mingil hetkel see rahulolu hääbus. Mitte dramaatiliselt, vaid vaikselt. Nii nagu asjad lähevad, kui oled väliselt edukas, aga miski seespool hakkab esitama teistsuguseid küsimusi. Mida sa tegelikult ehitad? Keda see aitab? Ja mis tunne on elada selle sees, mille oled loonud?
Need polnud küsimused, millele ma oma Bloombergi terminalist vastata sain. Ja lõpuks ma lahkusin.
Otsus ei olnud impulsiivne. Ma ei visanud oma märki lauale ja ei kõndinud dramaatiliselt välja. See juhtus aeglaselt, aja jooksul – läbi visanditega veedetud nädalavahetuste, tootekujunduse raamatute ja telefoni märkmete, mis sisaldasid ideekilde, millest ma ei suutnud lahti saada. HyperRingi seeme sündis lihtsast tundest: ma tahtsin midagi, mis muudaks tänapäeva elu kergemaks. Mitte valjemaks. Mitte kiiremaks. Lihtsalt... lihtsamaks, viisil, mis ei nõuaks minult rohkem käes hoidmist.
Olin aastaid sõrmuseid kandnud. Ehted olid alati osa minu esteetikast. Ja ma mõtlesin pidevalt – miks ei võiks midagi, mida ma juba kannan, minu heaks rohkem teha? Siis hakkasin töötama esimeste prototüüpide kallal, millest sai hiljem HyperRing. See on tehniline ehe, millega saab maksta käega – pole rahakotti, telefoni ega hõõrdumist. Ja mis veelgi olulisem: pole vaja midagi meeles pidada. See on juba sinuga.
Paljud inimesed arvavad, et HyperRing sündis tehnoloogilisest taipamisest. See ei olnud nii. See sündis inimese omast. Tänapäeva elu on ülekoormatud. Liiga palju vahelehti on avatud – nii sõna otseses mõttes kui ka vaimselt. Me kanname kaasas telefone, kaarte, võtmeid, ID-sid ja varukoopiaid. Ja me teeme seda automaatselt, sest oleme harjunud arvama, et see on ainus viis valmisolekuks. Aga mis siis, kui valmisolek ei nõuaks kaalu? Mis siis, kui üks väike, ilus ese suudaks rohkem ja laseks sul vähem kaasas kanda?
See ongi HyperRingi tegelik idee. See pole lihtsalt sõrmus. See on teistsugune viis maailmas ringi liikumiseks. Üks, kus saad kodust ilma kotita lahkuda. Üks, kus sa ei paanitse, kui telefon tühjaks saab. Üks, kus su käed on vabad ja su mõistus samuti.
Vahel küsitakse minult, kas ma igatsen Wall Streeti struktuuri. Vastus on: vahel. Aga ma ei igatse seda, mida see käskis mul ignoreerida. Selles peatükis saan ma luua midagi, mis tundub minu väärtuste pikendusena. Midagi, mida ma tegelikult kannaksin. Midagi, mis kõnetab disaini, kohalolekut ja tahtlikkust – mitte ainult ulatust.
HyperRing ei ole lihtsalt toode. See on parema küsimuse esitamise tulemus: mida ma tahan maailma tuua ja kuidas ma saan seda kergemaks muuta? See on see edu versioon, millest ma praegu hoolin.